„Kuula oma keha“ — aga kas keha teab alati, mis on sulle hea?
„Kuula oma keha“ on lause, mida kuuleb tänapäeval peaaegu kõikjal: teraapias, somaatikas, joogas, enesearengus, tervisemaailmas ja loomulikult sotsiaalmeedias.
Aga mida teha siis, kui keha „sõnumid“ on omavahel vastuolus? Ühel hetkel tunned endas jõudu ja rahutust: tahaks kolida teise riiki, alustada nullist ja maailma vallutada. Järgmisel hetkel vajub kõik kokku: tahaks kõigest loobuda, sulguda teki alla ja vaadata terve aasta Netflixi. Siis tuleb aga kuskilt jälle impulss unistusi taga ajada — aga siis jälle ühel päeval sosistab keha väga veenvalt, et kõige mõistlikum on loobuda kõigest, mis tekitab kasvõi natukenegi ebamugavust.
Seega, mida me siis tegelikult ikkagi mõtleme, kui ütleme: „Kuula oma keha“?
Kas see tähendab, et kui miski tundub ebamugav, valus ja ülestimuleeriv, peaksime kohe tagasi tõmbuma ja lõpetama — või on vaja mõnda aega selles ebamugavuses olla, et keha saaks kohaneda uue koormuse, uue oskuse või uue olukorraga; et see oleks märk sellest, et me õpime, kasvame ja liigume mugavustsoonist välja?
Seega, oluline on küsimus: kas kõik, mida me enda sees tunneme, on automaatselt usaldusväärne informatsioon selle kohta, mida peaksime tegema?
Miks me ei kuula oma keha?
Olen märganud, et meie kultuuris liigub suhe kehaga sageli kahe äärmuse vahel.
Ühel pool on vana idee kehast kui millestki, mida tuleb kontrollida, distsiplineerida ja allutada. Keha ei ole selles maailmapildis päriselt usaldusväärne kaaslane, vaid pigem midagi loomalikku, impulsiivset ja nõrka, mida „kõrgem“ mõistus, tahe või moraal peab juhtima: ära ole nõrk, kannata ära, suru läbi, suru alla, ära anna tunnetele liiga palju võimu. Nälg, seksuaalsus, viha, nauding, valu, väsimus ja vajadus puhata võivad muutuda lihtsalt informatsiooni asemel millekski, millele järeleandmine näitab iseloomu nõrkust, enesekontrolli puudumist või suutmatust kõrgematele ideaalidele vastata.
Väärtuseks on kujunenud võime ennast pidevalt ületada: olla produktiivne ka väsinuna, rahulik ka haiget saades, distsiplineeritud ka siis, kui keha protestib, ning jätkata siis, kui mingi osa meist tahaks peatuda.
Kui enesekontrollist saab eneseusalduse vastand
Sellises suhtes kehaga võib kujuneda sügav lõhe „mina“ ja „minu keha“ vahel: justkui päris mina oleks ratsionaalne, tahtejõuline ja kontrolliv subjekt ning keha objekt, mida tuleb õigesti juhtida. Mida paremini inimene suudab oma vajadusi vaigistada, ebamugavust taluda ja impulsse kontrollida, seda kergem on seda tõlgendada küpsuse, tugevuse või isegi voorusena.
Probleem pole muidugi enesedistsipliinis endas — võime mitte tegutseda iga impulsi järgi on inimese vabaduse ja enesemeisterlikkuse oluline osa. Probleem tekib siis, kui enesekontrollist saab eneseusalduse vastand: keha signaale ei vaadelda enam informatsioonina, vaid need vaigistatakse eos kui midagi, millest tuleb üle olla. Siis võib inimene olla erakordselt osav ennast juhtima, kuid üllatavalt suures pimeduses selle osas, mida ta üldse tunneb, vajab, tahab või kui palju tal tegelikult ressurssi on.
“Ühest küljest olla maksimaalselt kohal ja anda endast sellel hetkel maksimum, aga samas olla ka leebe ning aktsepteerida, et olukord on selline, nagu ta on.”
Kas keha on tark?
Teisel pool on viimastel aastakümnetel jõuliselt esile kerkinud vastureaktsioon: keha on tark, keha teab, usalda oma keha, järgi seda, mis tundub õige.
See mõte ei tekkinud tühjalt kohalt. Pigem võib selle taga näha mitut erinevat kultuurilist ja intellektuaalset traditsiooni, mis on eri aegadel vaidlustanud ratsionaalse mõistuse ainuvõimu ning küsinud, kas inimesel on ka teisi viise midagi teada ja mõista.
Ühe varase olulise pöörde tõi romantism, mis reageeris valgustusajastu ratsionalismi mõningatele vormidele, tõstes ratsionaalse analüüsi kõrvale tunde, intuitsiooni, kujutlusvõime, looduse ja vahetu kogemuse. Seda mõtteviisi teravdas hiljem Friedrich Nietzsche, kes pööras traditsioonilise keha ja mõistuse hierarhia kohati lausa pea peale. Nõnda kõneles Zarathustra peatükis „Keha põlgajaist“ kirjutab ta: “There is more reason in your body than in your best wisdom.”Nietzsche meelest ei olnud keha passiivne anum, mida ratsionaalne mina juhib, vaid midagi palju suuremat, mille üheks väljenduseks on ka meie teadlik mõistus.
20. sajandi alguses hakkasid paralleelselt tekkima ka praktilised lähenemised, mis uurisid inimese toimimist mitte ainult mõtlemise, vaid liikumise, aistingu, harjumuse ja kehalise kogemuse kaudu. F. M. Alexander rõhutas inimese psühhofüüsilist terviklikkust ning arendas meetodi, milles harjumuspäraseid reaktsioone õpitakse teadvustama ja muutma. Hiljem arendas Moshe Feldenkrais õppimismeetodi, milles liikumise ja aistingu kaudu uuritakse erinevaid võimalusi tegutseda ning laiendatakse inimese valikute tegemise repertuaari. Psühhoteraapia teises harus hakkas Wilhelm Reich omakorda uurima psüühiliste protsesside ja krooniliste lihaspingete võimalikke seoseid ning temast kujunes üks hilisema kehakeskse psühhoteraapia olulisi eelkäijaid. Neid lähenemisi ei saa taandada üheks koolkonnaks, kuid kõigis neis muutub keha pelgast objektist osaks sellest, kuidas inimene ennast ja maailma kogeb.
Kas sisetunnet saab usaldada?
Humanistlik psühholoogia tõi tugevalt esile inimese vahetu sisemise kogemuse. Carl Rogers kirjutas organismi usaldamisest: psühholoogiliselt vabam inimene muutub vähem sõltuvaks jäikadest välistest „peaksin“ reeglitest ning õpib kasutama otsustamisel järjest rohkem kogu oma kogemust. Oluline nüanss on aga see, et Rogers ei väitnud, et organism oleks eksimatu. Vastupidi: tema kirjeldatud küps inimene võtab arvesse nii oma tundeid ja vajadusi kui ka mälu, olukorda, teisi inimesi ja oma tegude tagajärgi ning korrigeerib ennast uue informatsiooni põhjal. Organismi usaldamine tähendas Rogersile seega pigem avatust kogu kogemusele kui pimesi sisetunde järgimist.
Rogersi kolleeg ja koostööpartner Eugene Gendlin viis ühe selle mõtteliini edasi Focusing'u kaudu. Tema felt sense ei tähenda lihtsalt emotsiooni ega maagilist „keha vastust“, vaid esialgu ebamäärast, terviklikku ja kehaliselt tajutavat tunnetust mingist olukorrast. Inimene võib tajuda, et „siin on midagi“, enne kui ta oskab öelda, mis see täpselt on. Tähelepanu kaudu võib sellest järk-järgult kujuneda sõnastatav tähendus. Keha ei anna seega tingimata valmis vastust; pigem võib kogemuses sisalduda rohkem informatsiooni, kui teadlik mõistus parasjagu sõnastada suudab.
Viimastel aastakümnetel on kehastunud kogemuse tähtsust aidanud laiemasse kultuuri tuua ka trauma- ja somaatilise psühhoteraapia autorid, näiteks Peter Levine ja Bessel van der Kolk. Nende töö kaudu on laiemalt levinud mõte, et stressi ja trauma tagajärjed ei väljendu ainult teadlikes mõtetes ja sisemistes narratiivides, vaid võivad puudutada ka füsioloogilisi reaktsioone, aistinguid, liikumist, tähelepanu ja automaatseid kaitsemustreid. Selle traditsiooni populaarsetes tõlgendustes on aga teaduslikult keerulisemad väited sageli muutunud palju lihtsamaks ideeks: „keha mäletab“, „keha teab“ või „keha on tark“.
Kui “kuula oma keha” muutub pealispindseks loosungiks
On lihtne mõista, miks kogu see kehakuulamise pööre on paljudele olnud vabastav. Kui oled aastaid oma väsimust ignoreerinud, valu normaliseerinud, vajadusi pisendanud, keha häbenenud või end pidevalt tahtejõuga tagant sundinud, võib keha uuesti kuulama õppimine olla väga oluline muutus. See võib tähendada tagasitulekut küsimuste juurde, mille suhtes oleme õppinud olema umbusklikud: mida ma tunnen, mida ma vajan, kus on minu piirid, mis minuga praegu toimub, mida tahan ja ei taha, mis on õige ja vale?
Ent just siin tekib huvitav pingekoht. Mitme üsna nüansirikka idee — kehaline kogemus on oluline; kõike ei saa teada ratsionaalse analüüsi kaudu; meil võib olla veel sõnastamata kehalist teadmist; oma vahetut kogemust tasub võtta tõsiselt — populaarne versioon võib muutuda palju tugevamaks väiteks: keha teab alati. Keha ei valeta. Kui miski tundub õige, siis see on õige. Usalda oma sisetunnet.
Wellness'i, jooga-, teraapia- ja sotsiaalmeediakultuuris võib keerulisest epistemoloogilisest küsimusest saada lihtne loosung. Ja just siin võib heast ja vajalikust ideest saada uus lihtsustus — eriti siis, kui loosung hakkab asendama kriitilist ja iseseisvat kontekstipõhist mõtlemist.
Sest keha kuulamine ei pea tähendama kehale pimesi kuuletumist.
Keha ei ole masin, mida mõistus peab kontrollima. Aga keha ei ole ka eksimatu autoriteet, kelle iga signaal annab meile valmis vastuse. Nälg ei ütle iseenesest, mida või kui palju süüa. Hirm ei tõesta automaatselt, et olukord on ohtlik. Tugev vastumeelsus ei tähenda tingimata, et miski on meile halb, nii nagu meeldivus ei tõesta, et miski on meile tingimata hea. Ja isegi väga selge tunne „see on õige“ on kõigepealt kogemus, mitte veel tõend meie tõlgenduse õigsusest.
Mida tähendab tegelikult keha kuulamine?
Olen oma töös märganud, et enamikele tuleb keha meelde alles siis, kui midagi hakkab häirima: õlad on pinges, selg valutab, uni on halb, jõud saab otsa või jäädakse haigeks.
Aga enesetunnetus on palju laiem. Me märkame otseseid kehalisi aistinguid — näiteks nälga, väsimust, pinget, hingamist, südame kloppimist, kuuma, külma või valu. Me kogeme emotsioone ja impulsse. Tajume oma vajadusi, piire, soove, pingutust ja ressurssi. Ja siis on veel keerulisemad kogemused, mida nimetame intuitsiooniks, sisetundeks, elujõuks või tundeks, et miski on meie jaoks „õige“ või „vale“.
Kõik see kuulub meie sisemise kogemuse juurde. Kuid siin tekib oluline eristus:
midagi tunda ei ole sama mis teada, mida see tunne tähendab.
Ja veel vähem tähendab see automaatselt teadmist, mida me peaksime selle põhjal tegema.
Keha kuulamisest info eristamiseni
Siin tuleb mängu eristus, mis kipub „kuula oma keha“ soovituses kaduma: aisting, selle tõlgendus ja sellele järgnev tegevus ei ole üks ja sama asi. Võin märgata pinget rinnus — see on aisting. Mõelda, et midagi on valesti — see on juba tähendus, mille olen aistingule andnud. Tunda soovi olukorrast lahkuda — see on impulss. Ja lõpuks otsustada, kas lahkun, jään või teen midagi kolmandat — see on valik. Need etapid võivad toimuda nii kiiresti, et kogeme neid ühe tervikuna: „mu keha ütleb mulle, et ma pean siit ära minema.“ Tegelikult on selle ühe lause sees terve ahel tajust tõlgenduse ja tegutsemiseni. Keha kuulama õppimine võiks tähendada muu hulgas võimet seda automaatset ahelat aeglustada ja selle erinevaid osi üksteisest eristada.
See, mis tundub õige, võib olla lihtsalt harjumuspärane
Siin muutub eriti huvitavaks F. M. Alexanderi mõiste faulty sensory appreciation ehk ebausaldusväärne enesetunnetus. Alexander märkas enda ja oma õpilastega töötades, et harjumuspärane viis ennast kasutada võib tunduda täiesti loomulik ja „õige“ lihtsalt seetõttu, et närvisüsteem on sellega harjunud. Kui inimene muudab oma näiteks oma tavapärast kehahoiakut, võib uus viis tunduda esialgu kummaline või isegi vale — ka siis, kui välise vaatluse põhjal on toimunud soovitud muutus. Alexanderi tähelepanekut saab aga laiendada keha välisest raamist kaugemale: tuttav ei pruugi tunduda tuttavana, vaid tõena.
Meie harjumuspärased pingutamise, reageerimise ja enda tajumise viisid võivad olla nii sisse töötatud, et me ei koge neid enam ühe võimaliku mustrina, vaid lihtsalt sellena, „kes ma olen“. Just seepärast ei pruugi enesetunnetuse arendamine tähendada ainult õppimist ennast rohkem kuulama, vaid ka valmisolekut avastada, et mõni väga veenev sisemine tunne võib rääkida sama palju meie harjumusest kui sellest, mis praeguses olukorras tegelikult toimub.
Mida räägib neuroteadus?
Tänapäevane neuroteadus annab Alexanderi tähelepanekule huvitava laiema raamistiku. Predictive processing’u käsitluse järgi ei võta aju keha ja maailma kohta informatsiooni lihtsalt passiivselt vastu, vaid kujundab tajukogemust pidevalt varasemate kogemuste, ootuste ja uue sensoorse sisendi koosmõjus.
See puudutab erinevaid tajusüsteeme. Interotseptsioon võimaldab tajuda keha sisemisi seisundeid, näiteks südametööd, hingamist, nälga või pinget. Propriotseptsioon annab informatsiooni keha asendi ja liikumise kohta — tänu sellele teame enamasti ka silmi sulgedes, kus asuvad meie käed ja jalad ning kuidas keha liigub. Eksterotseptsioon puudutab aga väliskeskkonnast pärinevat informatsiooni, mida saame näiteks nägemise, kuulmise, puudutuse, haistmise ja maitsmise kaudu.
Ükski neist süsteemidest ei anna meile lihtsalt täiesti neutraalset ja töötlemata koopiat tegelikkusest. Aju integreerib erinevatest allikatest saabuvat sensoorset informatsiooni ning tõlgendab seda varasemate kogemuste, ootuste, konteksti ja hetkeolukorra taustal. Nii võib sama südamekloppimine saada ühes olukorras tähenduse „midagi on valesti“ ja teises „olen elevil“; harjumuspärane kehaasend võib tunduda loomulik ja „õige“ just seetõttu, et oleme sellega kohanenud; ning ka väliskeskkonnas märkame ja tõlgendame toimuvat osaliselt selle põhjal, mida meie närvisüsteem on õppinud oluliseks pidama.
Siin tekib oluline seos Alexanderi tähelepanekuga: see, mis tundub meile vahetult ilmne või „õige“, ei pruugi olla neutraalne mõõt sellest, mis meie kehas või keskkonnas tegelikult toimub. See ei tähenda, et meie kogemus oleks vale või väljamõeldud, vaid et tajumine ise on aktiivne protsess.
Seetõttu võiks keha kuulama õppimist mõista ka oma tajumudelite järkjärgulise kalibreerimisena: õpime märkama mitte ainult seda, mida tunneme, vaid ka seda, kuidas interotseptiivne, propriotseptiivne ja eksterotseptiivne informatsioon, varasem kogemus ning kontekst koos meie kogemust kujundavad.
“Sain sellel kursusel taas kinnitust sellele, kui määrav on seisund – kui palju see mõjutab seda, kuidas me olukordi tajume. Üks ja seesama olukord võib tunduda täiesti erinev – sõltuvalt meie kehalisest seisundist.”
Vähem automatismi, rohkem valikuruumi
Siit avaneb uus vaade ka Alexanderi conscious control’i mõistele, mis võib tänapäevasele lugejale kõlada üsna vastupidiselt keha kuulamisele.
Alexander ei pidanud teadliku kontrolli all silmas lihtsalt tahtejõuga keha sundimist soovitud asendisse, vaid harjumuspärase reaktsiooni automaatsuse vähendamist: stiimul ei pea viima alati sama vastuseni.
Tema ihibitsiooni idee seisneb just võimes mitte minna kohe esimese tuttava reaktsiooniga kaasa, vaid jätta ruumi teistsugusele vastusele. Tänapäevases keeles võiks seda mõtestada valikuruumi suurenemisena: ma võin märgata väsimust, hirmu, tungi, pinget või soovi ilma, et peaksin seda alla suruma või selle järgi kohe tegutsema. Teadlikkus lisab kehalisele informatsioonile võimaluse peatuda, arvestada konteksti ja küsida, milline vastus teenib mind selles olukorras kõige paremini. Paradoksaalselt ei tähenda suurem teadlik kontroll seega tingimata rohkem kontrollimist, vaid vähem automatismi.
“Minu jaoks oli suurim taipamine kursusel ‘stop’ ehk inhibitsioon — see millisekund enne reageerimist. Ma ei osanud varem sellele üldse tähelepanu pöörata, aga nüüd kasutan seda päriselt ja see töötab.”
Eneseusaldust ja valikuvabadust saab harjutada
Kui enesetunnetus võib olla harjumuste ja varasema kogemuse poolt kujundatud, ei pea sellest järelduma, et keha tuleks vähem usaldada. Pigem muutub usaldus millekski, mida saab peenhäälestada ja õppida.
Nii nagu muusik õpib järjest täpsemalt eristama helikõrgusi või sommeljee maitsevarjundeid, võib inimene õppida täpsemalt märkama ka oma sisemisi seisundeid: millal olen väsinud ja millal lihtsalt vastumeelne, millal vajan toitu ja millal otsin söömisest stimulatsiooni või lohutust, millal hirm annab märku reaalsest ohust ja millal aktiveerub vana kaitsemuster.
Eesmärk pole jõuda seisundisse, kus tõlgendame iga signaali alati õigesti, vaid arendada sensoorse informatsiooni, konteksti, kogemuse ja refleksiooni vahelist dialoogi. Küps usaldus ei nõua eksimatust — see sisaldab võimalust kuulata ennast tõsiselt ja samal ajal oma esimest tõlgendust vajadusel korrigeerida. Nii muutub keha usaldamine vähem uskumuseks, et „mu keha teab alati“, ja rohkem võimeks ennast järjest paremini tundma õppida.
Keha kuulamine ei vabasta meid valikust
Mida paremini õpime oma sisemisi signaale eristama, seda selgemaks saab üks ebamugav tõsiasi: keha ei võta meilt ära vastutust otsustada.
Võime korraga tunda vajadust puhata ja soovi midagi lõpuni teha, hirmu ning uudishimu, nälga ja teadmist, et sõime alles, vastumeelsust raske vestluse ees ja samal ajal teadmist, et see vestlus on vajalik.
Inimene ei ole süsteem, milles igal hetkel kõlab üks selge ja üheselt mõistetav „keha hääl“ — meis võivad korraga tegutseda erinevad vajadused, väärtused, motivatsioonid ja impulsid. Seetõttu ei ole teadlik valik küsimus sellest, milline sisemine signaal on kõige autentsem, vaid sellest, millisele informatsioonile anname konkreetses olukorras kaalu. Mõnikord tähendab enda kuulamine puhkamist, mõnikord ebamugavuse talumist ja mõnikord tegutsemist hoolimata sellest, et mingi osa meist tahaks põgeneda.
“Kõige olulisem taipamine minu jaoks oli see, et mul on valik. Ja sellest on tulnud ka sisemine rahu ja enesekindlus.”
Küps eneseusaldus ei tähenda eneses kindel olemist
Võib-olla jõuame siit keha usaldamisest veel laiema küsimuseni: mida tähendab üldse ennast usaldada, kui meie taju, emotsioonid ja tõlgendused võivad eksida?
Küps eneseusaldus ei pea tähendama veendumust, et „ma tean alati, mis mulle õige on“. See võib tähendada hoopis usaldust oma võimesse märgata, uurida, kahelda, vajadusel küsida välist tagasisidet, teha valik ning uue informatsiooni ilmudes oma hinnangut ja suunda muuta.
Selline eneseusaldus mahutab ebakindlust ega vaja enda sisetunde kuulutamist absoluutseks tõeks. Ma võin võtta oma kogemust tõsiselt ilma eeldamata, et minu esimene tõlgendus sellest on tingimata õige.
Nii ei asendu vana väline autoriteet lihtsalt uue sisemise autoriteediga, vaid suureneb inimese võime erinevaid infoallikaid kaaluda ja nende põhjal teadlikult valida.
Selles mõttes ei ole eneseregulatsiooni eesmärk saada inimeseks, kes reageerib alati „õigesti“, vaid inimeseks, kellele on kättesaadav rohkem kui üks reaktsioon. Keha kuulamine muutub siis kontrollimise vastandiks mitte sellepärast, et loobume teadlikust juhtimisest, vaid sellepärast, et me ei ole enam ühe harjumuspärase vastuse kontrolli all.
“Kursusel osalemise kogemuse võtaksin kokku sõnapaariga „enda kasutusjuhend.”
Üks asi on sellest aru saada. Teine asi on seda osata.
Kui need küsimused sind kõnetavad — mida ma tegelikult tunnen ja vajan, millal oma keha usaldada, kuidas eristada harjumuspärast reaktsiooni praeguse hetke informatsioonist ning kuidas automaatse reageerimise asemele rohkem valikuruumi luua — siis liitu „Ellujäämisest elususeni“ kursuse ootelistiga.
Kursusel ei õpi me järjekordset „õiget“ viisi ennast reguleerida ega püüdle seisundi poole, kus oled alati rahulik, tasakaalus ja oma kehaga täiuslikus kontaktis. Õpime hoopis oma psühhofüüsilist tervikut paremini tundma: märkama oma seisundeid ja automaatseid reaktsioone, eristama erinevat informatsiooni, looma pausi stiimuli ja reaktsiooni vahele ning kasvatama seeläbi võimet teadlikumalt valida.
Eesmärk ei ole ennast rohkem kontrollida, vaid et sul oleks järjest rohkem võimalusi, kuidas erinevates olukordades vastata — ning et puhkus, tegutsemine, piiride seadmine, pingutamine ja lahti laskmine ei oleks ainult automaatsed mustrid, vaid päriselt kättesaadavad valikud.
