Mida kadedus sinu kohta tegelikult paljastab?
On vähe emotsioone, mida inimesed endas sama intensiivselt eitada, peita ja ratsionaliseerida püüavad kui kadedust. Mitte sellepärast, et kadedus oleks haruldane või ebatavaline kogemus, vaid pigem vastupidi — just sellepärast, et see on niivõrd universaalne, inimlik ja sügavalt psühholoogiline nähtus, puudutades korraga inimese identiteeti, eneseväärtust, kuuluvusvajadust, allasurutud igatsusi ning tema sageli teadvustamata ettekujutust sellest, milline elu on „väärtuslik“ ja “õnnestunud“.
Ega keegi ei taha ju olla „kade inimene“. Selline identiteet läheb vastuollu sellega, kuidas enamik inimesi ennast näha soovib — hea, teadliku, toetava, spirituaalse, küpse või enesearenguga tegeleva inimesena. Ning just siin muutubki kadedus psühholoogiliselt erakordselt huvitavaks, sest väga sageli ei häbene inimesed mitte ainult kadedust ennast, vaid seda, mida kadedus nende kohta paljastab.
Sest kadeduse tunnistamine tähendab sageli tunnistada midagi palju haavatavamat.
See tähendab tunnistada:
et sinus on vajadusi, mis ei tunne ennast täidetuna,
et sinus on osi, mis ei tunne ennast päriselt vabana või elusana,
et sinus eksisteerib lõhe selle vahel, millist elu sa sügaval sisimas igatsed, ja millist elu sa täna tegelikult elad.
Ja väga paljude inimeste jaoks on see psühholoogiliselt palju valusam kui kadedus ise.
Kadedus kui psühholoogiline kompass
Mind on viimastel aastatel üha rohkem hakanud huvitama mõte, et inimesed ei tunne kadedust kõige ja kõigi suhtes. Me ei aktiveeru juhuslike objektide, inimeste või elude peale. Väga sageli tekib kadedus just seal, kus mingi inimene, olukord või omadus puudutab midagi meie enda väärtussüsteemis, identiteedis või allasurutud soovides.
Teisisõnu: kadedus toimib sageli nagu psühholoogiline kompass.
Kui inimene kogeb kellegi suhtes tugevat emotsionaalset aktivatsiooni — olgu selleks edu, nähtavus, loomingulisus, suhe, ilu, mõjuvõim, vabadus või materiaalne küllus — siis tasub sageli küsida mitte ainult:
„Mida ma kadestan?“,
vaid palju sügavamat küsimust:
„Mida see minu jaoks sümboliseerib?“
Sest väga harva kadestame me asja ennast.
Me kadestame tähendust.
Nt: raha ei sümboliseeri inimese jaoks enamasti ainult raha. Ta võib sümboliseerida turvatunnet, autonoomiat, nähtavust, staatust, puhkuse võimalust, armastatuse kogemust või lõpuks ometi piisav olemist. Samamoodi ei kadesta inimene sageli ainult kellegi ilu või nähtavust, vaid tunnet, et sellel inimesel näib olevat rohkem õigust eksisteerida vabalt, enesekindlalt ja täielikult iseendana.
Ja just siin muutub kadedus äärmiselt informatiivseks emotsiooniks.
Kõik, mida me endas eitame, hakkab meid juhtima
Probleem ei ole tegelikult kadedus ise.
Probleem algab hetkest, kui inimene ei suuda enam oma kadedust teadvustada.
Sest kõik, mida me endas eitame, hakkab meid alateadlikult juhtima. Ka kadedus.
Teadvustamata kadedus ei kao ära — ta lihtsalt muudab vormi. Ta muutub kriitikaks, halvustamiseks, passiiv-agressiivsuseks, moraalseks üleolekuks või krooniliseks kibestumiseks. Väga sageli loob mõistus kiiresti narratiivi, mis aitab vältida palju haavatavamat tõde.
„Ta on liiga edev.“
„Ta lihtsalt tahab tähelepanu.“
„Ta pole päriselt sügav.“
„Mind ei huvitagi sellised asjad.“
Aga keha on sageli ausam kui meie lood.
Somaatilisest vaatenurgast ei ole kadedus ainult mõte, vaid väga selgelt kehaline kogemus. Kadedus võib väljenduda pitsitusena rinnus, kokkutõmbumisena kõhus, pingena lõualuus, rahutusena närvisüsteemis või seletamatu ärritusena pärast kellegi nägemist. Keha aktiveerub sageli enne, kui ego jõuab seletuse välja mõelda.
Ja see aktivatsioon ei teki juhuslikult.
Keha reageerib sellele, mis puudutab inimese sügavamaid vajadusi, haavu ja allasurutud potentsiaali.
Kadeduse all on sageli häbi
Kadedus puudutab väga sügavaid häbikohti inimese sees.
Sest kadedust tunnistada tähendab tunnistada:
„Minus on midagi, mis ei tunne ennast päriselt vabana.“
„Minus on midagi, mis igatseb rohkem.“
„Ma ei ela täielikult nii, nagu ma tegelikult tahaksin.“
Häbi tekib sageli seal, kus inimene tajub lõhet selle vahel, kes ta täna on, ja kelleks ta sügaval sisimas igatseb saada. Ning selle asemel, et seda valu teadlikult kogeda, õpivad paljud inimesed oma soove vähendama, ratsionaliseerima või täielikult alla suruma.
Just sellepärast ei peitu kadeduse all sageli ainult soov millegi järele, mis on kellelgi teisel.
Selle all võib peituda lein.
Lein selle elu üle, mida inimene pole endale täielikult lubanud elada.
Lein allasurutud soovide, edasi lükatud unistuste ja nende iseenda osade üle, mis pidid kunagi kohanemise, turvalisuse või aktsepteerituse nimel väiksemaks muutuma.
Ja võib-olla puudutabki kadedus meid vahel nii valusalt sellepärast, et mingi osa meist sosistab:
„Ka mina oleksin tahtnud rohkem elada.“
Kadedus ja sotsiaalsed hierarhiad
Üks huvitavamaid aspekte kadeduse juures on see, kui tugevalt see sõltub sotsiaalsest kontekstist.
Kadedus ei eksisteeri vaakumis.
Igas sotsiaalses grupis kujunevad vaikimisi välja omadused, mis annavad inimesele staatust, nähtavust, mõjuvõimu või kuuluvustunnet. Ning just nende väärtuste ümber hakkab liikuma ka kadedus.
Finants- ja ärimaailmas võivad staatuse markeriteks olla raha, luksuslik elustiil, eksklusiivsed disainitooted, esteetiliselt „täiuslik“ välimus või nähtav edu. Seal liigub kadedus sageli materiaalsete ja staatust sümboliseerivate märkide ümber.
Aga täpselt sama dünaamika eksisteerib ka spirituaalsetes ja enesearengu kogukondades.
Lihtsalt staatuse markerid muutuvad.
Kes näib kõige teadlikum.
Kellel on „kõrgem vibratsioon“.
Kelle ümber koguneb rohkem inimesi.
Kelle sõna omab suuremat mõju.
Kes tundub kõige tervenenum, kohalolevam või spirituaalselt arenenum.
Sõnad muutuvad, aga psühholoogiline mäng jääb sageli samaks.
Me ei kadesta ainult edu — me kadestame vabadust
Võib-olla kõige huvitavam on aga see, kui palju kadedust tekib inimeste suhtes, kes julgevad olla nähtavad.
Mitte ainult edukad.
Vaid nähtavad.
Inimesed, kes võtavad ruumi, väljendavad ennast vabalt, räägivad valjusti, küsivad raha, näitavad oma loomingut või eksisteerivad maailmas väiksema häbita kui meie ise.
Sageli ei kadesta inimesed ainult kellegi edu.
Nad kadestavad vabadust, mida see inimene kehastab.
Sest mõnikord ei häiri meid inimene mitte sellepärast, et tal on midagi, mida meil ei ole, vaid sellepärast, et ta kehastab midagi, mida me ise pole endale veel lubanud:
julgus,
loomingulisus,
nähtavus,
sensuaalsus,
eneseväärtus,
elusus.
Ja siin jõuamegi väga olulise eristuseni.
Kaks erinevat kadedust
Mitte kogu kadedus ei ole destruktiivne.
On olemas kadedus, mis muutub inspiratsiooniks.
Selline kadedus ei taha teist inimest vähendada või hävitada. Ta aktiveerib liikumist, motivatsiooni ja ausust iseenda vastu. Ta aitab inimesel märgata, mida ta päriselt igatseb ja millises suunas ta soovib kasvada.
Selline kadedus ütleb:
„Vau. Midagi minus igatseb ka seda kogemust.“
Aga eksisteerib ka destruktiivne kadedus.
See tekib sageli siis, kui inimene ei usu enam, et tema sügavamad soovid võiksid olla talle päriselt võimalikud. Ning sellisel juhul võib kadedus muutuda kibestumiseks.
Inspiratsioon ütleb:
„Võib-olla ka mina saan.“
Kibestumine ütleb:
„Mina ei saa, järelikult ei tohiks sina ka.“
Ja just siin muutub kadedus emotsioonist sügavaks eluhoiakuks. Ja võib-olla just sellepärast ongi see teema minu jaoks nii oluline.
Sest väga paljud naised, kellega töötan, ütlevad mulle, et nad ei ole päriselt rahul oma eluga. Mitte ainult oma suhte, töö või kehaga, vaid palju sügavamalt — sellega, kui vabalt nad üldse julgevad eksisteerida iseendana.
Nad räägivad kroonilisest ärevusest, pingest, enese tagasi hoidmisest, väsimusest, pidevast ülemõtlemisest, raskusest puhata, lõdvestuda või oma vajadusi päriselt kuulda võtta. Nad räägivad tundest, et nad ei tunne end oma kehas turvaliselt ega enesekindlalt. Et nad on kaotanud kontakti iseenda, oma sisemise sära ja elujõuga.
Ja kuigi nad ei nimeta seda alati otseselt kadeduseks, on seal sageli selle emotsiooni sügavamad kihid olemas.
Sest kui inimene näeb kedagi:
vabamalt elamas,
rohkem ruumi võtmas,
julgelt ennast väljendamas,
oma loomingut nähtavaks tegemas,
rahulikult puhkamas,
oma vajadustega kooskõlas elamas,
või lihtsalt elusamana eksisteerimas,
siis ei aktiveeru temas ainult võrdlus.
Aktiveerub küsimus:
„Miks mina ei tunne ennast nii vabalt, elusalt ja turvaliselt iseendana?“
Ja väga sageli ei ole asi selles, et inimene oleks laisk, nõrk või lihtsalt „liiga ebakindel“.
Paljud naised on aastaid õppinud:
ennast väiksemaks tegema,
vajadusi alla suruma,
mitte liiga nähtav olema,
mitte liiga palju tahtma,
mitte liiga palju tundma,
mitte liiga palju ruumi võtma.
Keha harjub ellujäämisrežiimiga.
Pideva valveloleku, kontrolli, kohanemise ja sisemise pingega.
Ja mingil hetkel ei oska inimene enam isegi märgata, kui palju energiat kulub lihtsalt sellele, et ennast tagasi hoida.
Just seetõttu ei usu ma, et päris muutus sünnib ainult mõtteviisi või distsipliini kaudu. Sest kui närvisüsteem tajub nähtavust, edu, eneseväljendust või suuremat elusust ohuna, hakkab inimene ennast alateadlikult tagasi hoidma isegi siis, kui mingi osa temast sügavalt rohkem igatseb.
See on ka põhjus, miks lõin oma 8-nädalase programmi „Ellujäämisest elususeni“.
See ei ole lihtsalt kursus ärevuse vähendamiseks või kiirete lahenduste leidmiseks. See on sügav ja praktiline protsess inimestele, kes tunnevad, et nad on liiga kaua olnud lahus:
oma kehast,
oma julgusest,
oma vajadustest,
oma häälest,
oma elujõust,
ja sellest inimesest, kes nad võiksid olla, kui elu ei tunduks kogu aeg ellujäämisena.
Programmi jooksul õpid sa samm-sammult:
mõistma oma närvisüsteemi ja keha reaktsioone;
märkama stressi, ülekoormuse ja enese tagasi hoidmise mustreid juba eos;
looma kehas rohkem turvatunnet, maandust ja stabiilsust;
vabastama pingeid kaelas, lõuas, õlgades ja kehas tervikuna;
väljendama ennast vabamalt, selgemalt ja enesekindlamalt;
arendama sügavamat kontakti oma keha, emotsioonide ja vajadustega;
liikuma pidevast kontrollist ja üleanalüüsimisest suurema kohalolu, pehmuse ja eneseusalduse poole.
Aga võib-olla kõige olulisem muutus ei seisne selles, et sa muutud “paremaks”.
Vaid selles, et su süsteem hakkab tasapisi õppima, et:
nähtavus võib olla turvaline,
puhkamine võib olla turvaline,
eneseväljendus võib olla turvaline,
suurem elusus võib olla turvaline,
ja et sul on lubatud võtta rohkem ruumi oma keha, tunnete, soovide ja eluga.
Sest väga sageli ei vaja naised veel ühte viisi ennast parandada.
Nad vajavad kogemust, et nad võivad lõpuks ometi lõpetada ainult ellujäämise ja hakata päriselt elama.
