Miks sa ei tea, mida sa tahad? "Ma ei tea" võib olla nii tarkuse kui ka vastupanu tunnus

Meile on räägitud, et lause „ma ei tea“ on intelligentse inimese hoiak. Olen sellega nõus: see näitab avatust ja valmisolekut vaadata maailma mitmest nurgast. Mõnikord ongi „ma ei tea“ kõige ausam ja edasiviivam vastus.

Aga kõik „ma ei tea“-d pole ühesugused.

• Aus „ma ei tea“: mul pole veel infot, aga olen valmis õppima ja uurima.

• Vastupanu „ma ei tea“: see on kardin, mille taha peidame end siis, kui vastus võiks sundida valikut tegema, midagi tunnistama või millestki lahti laskma.

„Ma ei tea, kas see suhe on mulle õige.“ „Ma ei tea, kas peaksin töökohta vahetama.“ „Ma ei tea, mida ma päriselt tahan.“

Peatu hetkeks ja märka: kas sinu „ma ei tea“ kõlab pigem uudishimu ja avatuse moodi — või hoopis viisina lükata edasi kohtumist millegagi, mida sa juba aimad?

Kui teadmisi on palju, aga selgust ikka ei ole

Üks minu programmi „Ellujäämisest elususeni“ osaleja Renita kirjutas:

„Aastate jooksul kogutud tohutu hulk teooriat on hakanud üle tassi ääre ajama… Mõistuse tasandil on paigas väga palju. Ja nüüd lõpuks saab keha seda kõike hakata omaks võtma… See on tohutu vabanemine.“

Tal polnud puudu teadmistest — puudu oli teistsugusest kohtumisest iseendaga, kus keha saab kaasa rääkida. Mõnikord ongi paradoks selles, et mida rohkem mõistusega teame, seda lihtsam on teooria taha peitu minna: analüüsime ja seletame, aga jätame tegemata kõige olulisema sammu — lubada endal päriselt tunda, mida see teadmine tähendab.

Kui vastus on ebamugav, hoiab „ma ei tea“ meid paigal, et me ei peaks kogema kurbust, viha, hirmu või häbi. Siis pole küsimus ainult „mis on õige otsus?“, vaid ka: kas mu närvisüsteem tunneb end piisavalt turvaliselt, et ma suudaksin tõele otsa vaadata?

Minu jaoks algab siit oluline nihe: mitte suruda vastuseid välja mõtlema, vaid luua seisund, kus selgus saab ise sinuni tulla. Vahel tähendab see vähem mõtlemist ja rohkem kohalolu.

Miks me vahel iseenda eest põgeneme?

Meis võivad olla osad, mis juba teavad, ja osad, mis veel ei julge teada. Sageli ei põgene me „laiskuse“ pärast, vaid sellepärast, et miski püüab meid kaitsta: närvisüsteem on õppinud, et teatud tõed ja tunded võivad tuua kaasa konflikti, kaotuse, häbi, üksinduse või liiga suure muutuse.

Tihti ei avaldu sisemine teadmine selge mõttena, vaid kehast tuleva infona: pinge, väsimus, rahutus, kokkutõmbumine, korduvad mõtted. Renita sõnastas selle julgelt:

„Ma saan aru, et ma põgenen. Aga miks?“

See küsimus avab tee enesesüüdistamisest mõistmise poole: mida see põgenemine püüab ära hoida ja mida ma tegelikult vajan, et edasi liikuda.

Mis sind tegelikult tagasi hoiab?

Sageli seisab paigalseisu taga häbi. Häbi ei ütle ainult „ma tegin midagi valesti“, vaid sosistab „minuga on midagi valesti“. Kui häbi jääb nimetamata, juhib see meid salaja: paneb varjama, üle pingutama, kontrollima või loobuma enne, kui üldse proovime.

Renita kirjutas:

„Tabasin end mõttelt, et minu sees on tugev häbitunne… Aga see on vähemalt hea, et ma saan nüüd aru, mis see tunne on.“

Muutus algab sageli sellest: ma tunnen häbi ära, nimetan seda ja suudan jääda selle tundega kontakti — ilma et peaksin kohe põgenema või end parandama. Närvisüsteem õpib: „ma võin tunda seda ja ma jään ellu“.

Kui tahad endaga leebelt kontakti saada, küsi endalt:

• Millal ma viimati tundsin häbi? Mis selle käivitas?

• Mis lugu häbi mulle räägib?

• Kuidas mu keha häbi kogeb?

• Mida ma tavaliselt selle tundega teen?

Närvisüsteemi regulatsioon

Sisemise selguse leidmiseks pole sageli vaja end veel rohkem analüüsida. Puudu on seisundist, kus olemasolevad teadmised saavad hakata elu mõjutama. Kui keha on pinges ja valvel, otsib see eelkõige turvalisust, mitte tõde — ja vaiksemad sisemised signaalid ei pääse esile.

Selguse asemel võivad ilmneda väsimus, ärrituvus, „ajuudu“, hajevil tähelepanu või tuimus. Kui tõlgendame neid „iseloomu puudujääkidena“, lisame häbi ja müra suureneb. Kui näeme neid infona („mu süsteem on üle koormatud“), tekib võimalus teha väikseid samme, mis toovad keha tagasi käesolevasse hetke. Sageli just siis ilmub ka see, mida „ei teadnud“ — lihtsa kehatajuna.

Kuidas leida rahu ja selgus?

Me ei pea tingimata rohkem pingutama. Vahel on esimene samm õppida looma seisundit, kus krooniline ülepingutus saab väheneda — ja sealt tekib ruum kuulata.

Renita kirjeldas:

„Ja nüüd lõpuks saab keha seda hakata omaks võtma… Järjest rohkem justkui iseenesest.“

See ei tähenda pingutuseta muutust: sellele eelneb harjutamine, kuni „uus“ muutub tuttavamaks kui „vana“. Siis ei kanna edasi ainult tahtejõud, vaid süsteemi uus häälestus.

Selgus ei tule alati parema mõtte kujul; vahel tuleb see kergenduse/ahenemise märgina, sisemise „jah/ei“-na. Mõnikord on vaja vähem monoloogi ja rohkem kuulamist.

Ka otsustamata jätmine on otsus. Ka vanaviisi jätkamine on valik.

Kui see teema sind kõnetab, küsi endalt: mis oleks täna üks kõige väiksem tegu, mis looks 1% rohkem vaikust ja 1% rohkem kohalolu?

Millal viimati kogesid sa päriselt sisemist vaikust?

Sellist hetke, kus sa ei pidanud vastust taga ajama; meel rahunes ja midagi muutus selgemaks. Kui sisemine müra on kestnud kaua, ei teki vaikus lihtsalt „otsustamisest“. Vahel on vaja õppida, kuidas luua närvisüsteemis seisund, kus selgusel on üldse võimalik esile tulla.

Just seda õpetan ka oma programmis „Ellujäämisest elususeni“: loome kehas ja närvisüsteemis tingimused, kus müra vaibub ning tekib ruumi märgata seda, mis on meis kogu aeg olemas olnud.

Lisa ennast närvisüsteemi regulatsiooni kursuse “Ellujäämisest elususeni” ootelisti!