“Minu jaoks huvitav tähelepanek on ka see, et AT koolituspäevale tulles ma ei olnud sisuliselt teadlik selle tehnika vaimsest poolest. Ma otsisin ja lootsin leida abi oma füüsilistele muredele ja seetõttu ilmselt ka eeldasin füüsilist lähenemist - mingisugust nn. harjutustekompleksi, mis on vaja sisse treenida. Nüüdseks olen arvatavasti aru saanud, et tegu on ikkagi keha ja vaimu kahepoolse koostööga ja mõttel on seejuures väga võimas jõud, kui seda ainult kasutada oskad. See on pikk (aga põnev) tee, et ses osas meistriks saada.

Kuna AT nõuab ka enda jälgimist ja analüüsi, siis paratamatult hakkad ühel hetkel küsima, miks ma nii teen või tunnen nagu ma just mingil hetkel mingi sündmuse peale seda parasjagu teen. Uudishimulik inimene hakkab vastuseid otsima ja kui juhtumisi leiab, siis see on selline nn. ahhaa hetk. Minu jaoks oli selline hetk seoses ülitundliku närvisüsteemi temaatikaga. Kui nüüd küsida, mida see teadmine mulle annab, siis minule isiklikult seda, et ma saan endast paremini aru miks ma teatud olukordades tunnen ja käitun just nii nagu ma tunnen ja käitun ja, et see ei ole kuidagi ebanormaalne. Ühtlasi on mul seetõttu endaga ka lihtsam leppida sellisena nagu ma olen ja ka ennast paremini aidata, sest paraku ei saa teha alati asju nii nagu mulle sobivam oleks ja siis saan ennast nendest situatsioonidest paremini üle aidata. Läbi selle saan ka paremini aru sellest, miks on vaja, et see sisemine hääl, millega me iseendaga suhtleme, ei oleks mitte kiuslik despoot, vaid kaastundlik ja abivalmis teejuht, kes meid ka raskel hetkel hätta ei jäta. Iseenda eest ära ei jookse, mistõttu peame ilmselt olema iseendale kõige ustavamad abilised ja paremad sõbrad nii heas kui halvas.

Üldse tundub mulle (ja see kõlab tõenäoliselt juba natuke klišeena), et kui vaadata suurt plaani, siis seda, mis toimub meie ümber, me sisuliselt muuta ei saa. Kuna üks asi, mis siin ilmas on üsna kindel, on see, et kõik muutub, siis sellega toimetulemiseks peame tegelema ilmselt iseendaga. Jah, paraku 100% valmistuda ei saa, sest kunagi ei tea täpselt, mis meid järgmise elutee käänaku taga ootab. On ilmselt nii rõõme kui muresid ja asju millega tuleb lihtsalt leppida ning nendega koos elama õppida. Hea, kui siis on tagataskus mõned tööriistad, millega ennast aidata ja millele toetuda.

Sisenemine Alexanderi tehnika maailma ja sellega tutvumine on olnud minu jaoks seega ka iseendaga kohtumise/tutvumise ja sõbrunemise protsess ning mulle tundub, et see protsess kestabki mingis mahus ilmselt päris lõputult :). Oluline on seda lihtsalt ühele hetkel alustada. See nõuab päris omajagu julgust, et endale ausalt silma vaadata ja ennast ära kuulata. Alles siis saavad asjad muutuma hakata ja selleks peab jällegi kannatust olema, sest need protsessid, mulle tundub, ei käi alati just nipsust. - Karl