KUIDAS MA AVASTASIN ALEXANDERI TEHNIKA?

Mina jõudsin Alexanderi tehnikani 2015.aastal. Otsisin lahendust paremas randmes pikka aega kestnud närvivalule, mis takistas minu muusikaõpinguid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Juba esimesel semestril diagnoositi mul karpaal- ja kubitaalkanali sündroomid, mille tekkepõhjuseks oli ülekoormus.

Otsisin abi kõikjalt - käisin käega operatsioonil, füsioteraapias, massaažis, nõelravis, elektriravis ning kandsin aastaid erinevaid ortoose ning magnetkäevõrusid. Mitte miski ei toonud pikaajalist lahendust.

Kuna ma ei saanud pilli harjutada, langesin sügavasse depressiooni - olin võimetu tegema seda, mida kõige rohkem armastasin. Masendus ning lootusetuse tunne viisid ärevushäirete, paanikahoogude ning pikaajaliste uneprobleemideni.

Esimest korda puutusin Alexanderi tehnikaga kokku, kui hakkasin kirjutama muusikute vigastuste ennetamise ja ravi teemal seminaritööd. Ülikooli õppejõu soovitusel otsustasin võtta 10 Alexanderi tehnika individuaaltundi Maret Mursa Tormiselt, et näha, kas see võiks mind aidata.

Mäletan hästi oma esimesi Alexanderi tehnika tunde. Kogesin täielikku kohalolu ja ärkvelolekut. Minu keha ja meel rahunesid. Valu ja lihaspinged taandusid. Sain oma kehast teadlikumaks ja astusin sammu iseendale lähemale. Lahkusin tunnist kindla teadmisega, et pean Alexanderi tehnikaga igapäevaselt tegelema hakkama. Taipasin, et minu füüsiline ja vaimne heaolu sõltub sellest, kuidas ma tervikuna toimin, ehk sellest, millised on minu harjumused nii mõtte-, tunde- kui kehatasandil.

2016.  aastal asusin ülikooliõpingute kõrvalt õppima  Alexanderi Tehnika Instituudi õpetajakoolitusele Tallinnas. Algas taastumine ja tervenemine nii füüsilisel, kui emotsionaalsel tasandil. Alexanderi tehnika õpetajakoolitus on igapäevane 3 aasta pikkune treening, mille lõpetasin 2020. aastal Londonis London Centre for Alexander Technique And Training koolis. Olen tänulik õpetajatele, kes on mind sel enesearenguteel toetanud.

Pillimängu tõttu tekkinud ülekoormusvigastus ei olnud esimene kord, kui kogesin, et mu keha veab mind alt. On nii palju tegevusi, mida ma varem teha ei saanud, kuid nüüd saan. Ilmselt mäletavad mu põhikooliaegsed sõbrannad, et suutsin alati Cooperi testidest kõrvale hiilida: ma lihtsalt ei olnud võimeline jooksma, kuna mu põlved läksid tihti liigesest välja ning tegid valu. Nüüd aga võtan edukalt paar korda nädalas ette 5 kilomeetrised jooksuringid ning tunnen end seejuures väga hästi.

Lapsepõlvest saadab mind seik, mil olin 12aastane ning meie hobune minust üle jooksis. See trauma jättis armi mu alaseljale, mistõttu ei suutnud ma aastaid istuda või seista ilma valuta. Alexanderi tehnika praktiseerimisest alates on igapäevane aktiivne puhkeasend aidanud mu lülisambal pikeneda ning seljal taastuda.

Lisaks füüsilise tervise paranemisele on Alexanderi tehnika praktiseerimine loonud suuri muutusi ka minu emotsioonide reguleerimises. Varem olin võimetu muutma oma emotsionaalseid reaktsioone - olin kui tuulelipp, kes iga pisemagi impulsiga end kaasa viia lasi. Leidsin end tihti tulistes vaidlustes, kus püüdsin tõestada, et mina olen see, kellel on õigus. Või siis tundsin end nädalaid halvasti, kui olin mõnel eksamil kehva hinde saanud. Ma ei suutnud emotsioonide laviini ees kunagi peatuda, et valida teistsugune reaktsioon.

Tänu igapäevasele peatumise ja vaikusesse tuleku harjutamisele olen suutnud selle oskuse viia ka hetkedesse, milles emotsioonidesse laskudes oleks lihtne kaotada jalgepind. Tean, et ma ei saa muuta oma emotsioone, kuid saan õppida reguleerima oma mõtteid. Alexanderi tehnika on aidanud mul leida turvalise tagasitee terviseni ning oskuse liikuda mistahes muutuste kiuste tasakaalu suunas tagasi.

Alexanderi tehnika ei ole miski, mida olen "selgeks õppinud". Pigem näen seda elukestva protsessina, mille käigus õpin rakendama oma võimalikku potentsiaali.



"Kui inimene on metsa eksinud, mis ta kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga midagi rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, nõuame ja nurume. 
Esimene asi, mida tuleks teha, oleks sisimas täielikult peatuda. Kui te sisimas, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. "

Jiddu Krishnamurti